Kas on olemas stsenaarium, kus te ei maksa laenult intressi, vaid pank maksab teile. Kõlab muinasjutuna? See on juba juhtunud. Kirjeldatud sündmuste areng on võimalik nn null-baasintressimäära kasutamisel. Mingil ajahetkel muutusid sellised intressimäärad suurte finantside maailmas moetrendiks.
Selgitame selle toimimist. Teatavas olukorras peab majanduse eest vastutav riigiasutus (Euroopa, USA, Jaapan) tegelema selliste makromajanduslike nähtustega nagu majanduse seisak või langus. Sel juhul saab keskpank majanduskasvu kunstlikult stimuleerida, sundides panku andma raha laenudena üldjoontes tasuta, kuna neile muutub raha hoidmine üsnagi tulutuks.
Just null-baasmäära kasutamise tõttu toimus maailmas laialt kajastatud juhtum taanlase Hans-Peter Christenseniga, kes võttis laenu ujuva intressimäära süsteemi alusel. Deflatsiooni vastu võitlemisel kehtestas Taani keskpank negatiivse baasmäära, mis laenulepingu tingimuste kohaselt muutis negatiivseks ka taanlase laenuintressi. Tulemus: laenuarve asemel sai ta pangast kohalikus valuutas mitusada ühikut.
Esimesena kohaldati nullmäära Jaapanis pikaajalise majandusstagnatsiooni vastu võitlemise perioodil. Selle tulemusel kestis saareriigis umbes kakskümmend aastat strateegia, mis sai nimeks kvantitatiivse leevendamise poliitika. Edaspidi rakendati edukalt null-baasmäära ja kvantitatiivse leevendamise poliitikat USA-s ja Euroopas.